Elamusvedurid Kaarel Kuslap ja Rene Ollino katsetasid hiljuti Sardiinias, kuidas käib portaledge'iga* kaljudel ööbimine. Mismoodi vinnata mitukümmend kilo kaaluv varustus kõrgustesse ja mis tunne on magada köitega kalju külge kinnitatud alusel - Kaarel jagas meiega oma muljeid.
* - Portaledge on ingliskeelne nimetus teisaldatavale ripp-alusele, mis kinnitatakse vertikaalse kalju külge. Seda kasutatakse väga pikkadel kaljuronimistel, kus ühe päevaga rada ära ei jõua ronida. Kui kinnitada aluse külge ka pealiskate, on see justkui ripptelk. Portaledge'il ei ole veel eestikeelset nimetust.
ettevalmistused
Rene ja portaledge.
Meestel tekkis märtsi lõpus Sardiinias ronimisreisil olles mõte proovida ronida 2-päevast multi-pitchil, mille keskel ööbida portaledge'is. Kuigi Rene oli selle varem ühe korra üles pannud, siis pidasid mehed mõistlikuks selles ööbimine enne madalamal kõrgusel läbi proovida. Et oleks kindel arusaam, kuidas käib kõik muu olme - magamine, söögitegemine, vetsus käimine jms.
Selleks leidsid nad ühe eraldatud kalju, kus ei olnud ühtegi teist ronijat. See asus kohaliku talu eravalduses, mida edukate läbirääkimiste tulemusel õnnestus päris mitmeks päevaks n-ö rentida. Milline luksus, kas pole?
Portaledge’e oli neil saarel kaasas kaks tükki - ühe- ja kaheinimese oma. Kaheinimese oma oli raske ja pisut vanemat tüüpi, sobilik karmidesse ilmastikuoludesse. Seljas seda ronimise ajal vedada ei saa - tuleb üles jõudes plokksüsteem ehitada ja ripp-alus omale järele vinnata. Kergem, üheinimese oma on kõvasti kergem, pakib väikeseks kokku ning seepärast saab teda kaljule transportida ka seljakotis. See on nii uus, et neid hakati alles aasta tagasi tootma. Aga kahele mehele oleks see kitsaks jäänud, seega otsustati suurema kasuks.
Portaledge’ikinnitamisekes on vajalik sein kaldega +15…-15 kraadi. Sellest positiivsema või negatiivsema kaldega seinal ei jää alus piisavalt stabiilselt püsima ja võib end ümber keerata. Samuti ei tohi seinal olla palju kumerusi ja mügarikke, sest tagumine aluse pulk peab olema korralikult vastu seina.
Kogu tegevus nägi välja selline - Kaarel ronis üles, paigutades julgestuseks kaljuprakku erinevaid kaasa võetud praovahendeid. Umbes 20 meetri kõrgusele maapinnast ehitas ta samade praovahenditega jaama ning julgestas Rene üles, kes tee pealt praovahendid kaasa võttis. Rene sabas lohises kaasas peenike nöör (tagline), mille teises otsas oli köis, millega üles vinnata portaledge. Jaamas ehitasid mehed 3:1 plokksüsteemi (seda saab, muide, alpinismitrenni baaskursusel õppida 😉) ning vinnasid sellega varustuse üles. Kuna telk pidi üles jääma ka paari päeva pärast algava Crag Express reisi tarbeks, kinnitati see seina 5 praovahendi abil (tavaliselt ehitatakse jaam 3 vahendiga).
Varustuse vinnamiseks soovitab Kaarel kasutada pigem vanemaid köisi, sest köis võib mööda kaljut joostes haiget saada. Nii juhtus ka neil - üks köis lõikus vastu kaljunukki ja see tuli pärast lõikekohast lühemaks lõigata.
nagu tavalises telgis oleks - või kas ikka…?
Portaledge’is liikumine on üsna keerukas - kahekesi ühel küljel seistes võib see end tagurpidi keerata. Seepärast tuli selle peal asjatades hoida tugevat distsipliini ja kõik liigutused läbi mõelda. Ja seepärast peavad ka kõik asjad olema kinnitatud - nii padjad, magamiskotid kui ka gaasipõleti olid nööriga telgi külge kinni seotud.
Ka ise tuleb end magamise ajaks enesejulgestusega kinni panna. See tähendab, et ronidki ronimisvööga magamiskotti ja kinnitad end telgi lakke jaamapunkti. Kaarli sõnul ei olnud ronimisvööga magamine eriti ebamugav, küll aga tuleb enesejulgestusots võtta pikem kui tavaliselt - muidu ei saa magamiskoti lukku kinni tõmmata ja hakkab jahe.
Kui telk oli üleval ja kate üles keritud, sai nautida päikeseloojangut vaatega Sardiinia põldudele. See oli fantastiliselt kena. Lisaks samal ajal külmkuivatatud toidupakist maitsvat rooga nosides - nagu päris matkal oleks!
Kindlasti kripeldab nüüd kõigi peas üks mõte - kuidas vetsus käia? Üle serva alla soristada ei ole teiste ronijate suhtes viisakas. Kuna selle kalju peal oli plaanis hiljem ka grupiliikmetega õpet läbi viia, siis vetsus käimiseks laskuti köit mööda alla, aeti lähedal asuvates põõsastes asjad ära ja tõusti siis tugiköit mööda tagasi telki. Jah, ka seda saab alpinismitrennis õppida!
Sardiinia sisemaa vaated.
Kuidas öö möödus?
Portaledge’is ööbimine - ei saa arugi, kus täpselt pikutad.
Kuigi seda otseselt vaja ei olnud, siis katsetamise mõttes panid mehed ripp-alusele peale ka katuse. Tegemist oli tummise pealiskattega, mis on mõeldud Patagoniasse rasketesse ja külmadesse oludesse, sel puudusid igasugu uksed ja aknad. Võite juba arvata, mida see tähendas - telk muutus väga umbseks… Hapnik ei pääsenud hästi ligi (olgugi, et katte ääre vahele lükati asju, mis hapnikku ligi laseks), mis tähendab, et unekvaliteet kannatas ja hommikul ärkasid mehed peavaluga üles. Hapnikuvaeses keskkonnas ööbides pikeneb ka aeg, mida keha vajab välja puhkamiseks. Kaarli sõnul läksid nad magama kell 23 ja ärkasid järgmine päev kell 13… Tänapäevased portal edge’id on kahtlemata paremini disainitud ja sobivamad sooja kliimasse.
Samas kui kate peale sai pandud ja magamiskotti pikali visatud, siis ei saanud kuidagi aru, kas oled Eesti metsas RMK lõkkeplatsil või kõlgud 20 meetri kõrgusel kaljul.
Hommikul pakiti isiklikud asjad kokku ja laskuti alla. Portaledge jäeti üles, et lähipäevil ka teised sõbrad saaks selles ööbimist katsetada. Kahjuks aga tõusis paari päeva pärast torm, mis portaledge’i korralikult räsis ning sellesse jäetud madratsit igaveseks kaljujumalatele ohverdas. Midagi pole teha - ilm on mägedes ootamatusi täis…
Soovitused
Kaarel jäi kogemusega üldjoontes rahule ja soovitab kindlasti seda huvitavat kogemust ka teistele. Lihtsalt tasub läbi mõelda, milline portaledge endaga kaasa võtta. Kui lähed sooja kliimasse, siis ei ole mõistlik endaga kaasas tassida talve- ja tormikindlat tummist alust. Pigem võta mingi kergem ja õhem variant.
Samuti kui ilm on ilus ja ei ole ohtu, et öösel sadama hakkab, siis ei ole mõistlik katet üldse peale panna.
Ja mis peamine - enne suurele seinale minekut harjuta kindlasti portaledge’i kokkupanekut paar korda “tubasemates” tingimustes läbi. Esmalt maa peal, seejärel sisesaalis pisut kõrgemal rippudes ning alles siis mine õue. Kohe seina peale leiutama minnes on viperused kerged tekkima, sest segavaid faktoreid on nii palju juures (ilm, kõhedus, köied lähevad sõlme jms).
Autor: Kelli Saar