Eelmise aasta juuli alguses läks elamusvedur Sergei koos väikese ja väga lustliku grupiga seiklema Armeeniasse. Kus käidi, mida tehti ja kogeti? Sergei pani muljed kirja!

Juba enne Eestist väljalendamist olime otsustanud, et teeme koos ühe kavavälise kultuuripäeva, sest Armeenias on lihtsalt nii palju, mida vaadata. Mõeldud-tehtud!

Jerevani tänavate võlu

Saabusime Armeeniasse varahommikul, mil meile tuli vastu kohalik esindaja, kes viis meid esmalt hotelli puhkama. Pärast mõningast puhkust asusime Jerevaniga tutvuma. Jerevan ei jätnud kedagi külmaks. Kõnnid tänaval ringi ja pea iga nurga taga on mõnus kohvik, kust tuleb hõrgu toidu lõhna. Viinamarjaväädid ripuvad ja lae alla ehitatud torudest langeb imepeene loorina udu, mis pakub meeldivat jahutust samal ajal, kui saad mõnusalt keha kinnitada kohalike hõrgutistega. Etteruttavalt võib öelda, et söök pakkus meile kindlasti sama suure elamuse kui matkamarsruudil nähtu. Jerevan ise oli kodune, roheline ja mõnusalt kohalikust kultuurist läbi imbunud.

Kultuuripäevad olid kosutavad, jalutasime kohaliku giid Vassiliga mööda Jerevani ja sõitsime Tatevi kloostrisse. Vassili on muideks ülikoolis ajaloo õppejõud ja vabal ajal basskitarrist kohalikus menubändis. Lisaks sellele ka muljetavaldav kokk ja igasuguste takistuste lahendaja. Ristisime ta üsna varakult Võimsaks Kotkaks, kes saatis meid terve matka.

Loodus ja kloostrid käsikäes

Aga siis, pärast head sõõmu kultuuri, tõmbasime matkasaapad jalga ja suundusime loodusesse. Marsruudi olin plaaninud selliselt, et matkates näeksime võimalikult palju neid kindlusi ja kloostreid, mille poolest Armeenia tuntud on. Giid Vassiliga oli kokkulepe, et ta on meid alati ootamas, kui järjekordse vaatamisväärsuse juurde jõudsime, et tutvustada kohalikku huviväärsust. Need matkapausid jahedust pakkuvates kloostrites, kus ümber kihas ehe Armeenia külaelu, oli midagi, mida teistel matkadel ei ole varasemalt kogenud. Grupi samm läks alati kiiremaks, kui silmapiiril mõni klooster-kindlus terendas, sest teadsime, et nüüd saab täisväärtuslikult kõndimisest puhata. Ostad endale värsket granaatõunamahla, kuulad Vassili huvitavaid pajatusi ja oledki valmis teekonda jätkama.

Teine oluline mõte, mida marsruuti plaanides silmas pidasin, oli see, et tahtsin kõigile anda võimaluse kogeda Armeenia loodust võimalikult mitmekesiselt. Ja sellepärast matkasime mööda õitsevaid mägiaasasid, kus kohtasime nii lambaid kui kitsi, vaatasime armeenlastele väge ja jõudu andva vulkaanitippu Aždahak, mis üllatas ajalooliste jälgede, aga ka näiteks täiesti punase kivimiga, põgenesime sääseparvede eest Dilijani rahvuspargi lopsakas looduses. Muideks, kohalik giid Eric sai seal eestlastelt näpunäiteid sääsepunnide leevendamiseks (no lõpuks ometi tulid need jaanipäeva tarkused ka rahvusvaheliselt kasuks 😊). Eestlased said veel kohalikke hirmutada – Günter näitas, et õige Eesti vägilane läheb ka vulkaani tipus liustikujärve suplema!

Reisi põhieesmärk - aragats

Aga matkaelamuste üks kõrghetk oli kindlasti Aragatsil käimine. Aragats on kihtvulkaan ja tal on kokku 4 tippu - neist 4095 m kõrgune põhjatipp on ka Armeenia kõrgeim. Tõus ei ole tehniline, aga kõrgus pakub siiski omajagu väljakutseid.

Aragatsile mineku eel sättisime ennast laagrisse Kari järve äärde. Panime telgid üles ja tegime koos Vassiliga imelist Armeenia šašlõkki. Istusime suitseva lõkke ääres ning arutasime homseid plaane. Kui muidu olid temperatuurid matkal üsna soojad, siis siin oli juba tunda jahedust.

Hommikupuder oli plaanis varakult - kell 6 hakkas meie ootusärev seltskond liikuma. No ei olnud mäejumalad meile armulised. Täna tõotas tulla vihma ja lund ja tuult ja kõike, mis meie vaimu korralikult proovile paneb. Tänane giid oli Nare – tema keksles mägikitse kergusega mööda kivisid ja pälvis kõigi imestuse.

Mägitee viis mööda kive ja kõndisime ka avaratel mäeharjadel. Aragatsil on neli tippu ning meie jõudsime kõigepealt lõunatippu (3879m). Siin oli meie tervitajaks rahe ja vinge tuul. Sättisime end rivvi, Eesti lipp laperdamas ja tegime kohustusliku tipupildi ära. Nüüd hakkasid tulema pähe ka mõtted, et kas ikka tahame järgmist tippu vallutama minna. Selleks oli vaja alla minna ja siis uuesti ÜLES! Alla jõudes sõime kerge lõuna, tuul oli vaibunud, rahe oli seljataha jäänud ja paar muhedat nalja taastas kõigi jõu. Otsus oli kindel – liigume edasi tipu suunas!

Teekond oli mõnus – vaikse sammuga järjest ülespoole, saatjaks imelised vaated Aragatsi vulkaanilt. Mõnisada meetrit enne tippu otsustas üks matkaline, et tema jaoks oleks selle matka tipphetk hoopis jääda üksi imetlema seda vaadet, mis avanes. Võimalus olla tunnike üksinda koos loodusega sellises kohas, oli midagi mida ta lihtsalt pidi ära kasutama. Ega me siis vastu ei vaielnud – saime kotid temaga jätta ja ise kergema koormaga edasi liikuda. Jõudsime õnnelikuna nn Aragatsi vale-tippu ja natuke hiljem jõudsid need, kes tahtsid rohkem kividel turnida, ka mõnikümmend meetrit kõrgemale, Aragatsi põhjatippu (4095 m)!

Ja siis juba teekond alla. Lumeveed sulisemas, rohelust järjest juurde tulemas, liikusime väsinult (kuid rõõmsalt) alla. No ja seal ta lõpuks paistis – vahutav kosk ja Vassili koos arbuusiga! Tundus, et grupp hakkas lausa jooksma. 😊 Igaljuhul, tipp tipuks, aga mahlane arbuus pärast rasket pingutust oli kahtlemata päeva parim osa!

mis jääb armeeniast südamesse?

Mida ma veel tahtsin selle Armeenia matkaga pakkuda – imeliste vaadetega laagriplatse. Ja need olid hoolega valitud. Iga kord, kui telgiukse lahti tegime, siis hing puhkas. Kõik need kohad olid ainult meie päralt – ei olnud teisi matkalisi, ei olnud eelmiste prügi. Puhas looduse ilu, mida saime täiel rinnal nautida. See laagrielu jäi ka kauaks hinge – kohalike südamega valmistatud toidud, pikad vestlused Armeeniast ja Eestlastest, matkadest ja varem läbi elatust.

Eraldi väärib väljatoomist Armeenia matka n-ö gastronoomiline aspekt. No oli alles gurmeematk küll. Jerevanis lõpuõhtusöögil oli laud lookas kohalikest maiuspaladest - dolma, hummus, krõbedad kohalikud leivad, juustud, suussulav hatšapuri, aga muidugi ka rohkelt üritidega vürtsitatud liharoad. Kui me arvasime, et Aragatsi tipp on väljakutse, siis tegelikult oli väljakutseks hoopis kõigi nende hõrgutiste kõhtu mahutamine… Matkapäevade jooksul üllatati meid samuti uskumatute õhtusöökidega. Nautisime nii suppe, liharoogasid kui ka imelisi taimetoite. Ja et kõik kaotatud kalorid ikka korralikult tagasi teha, siis lasime hea maitsta ka hatšapuril. Värsked salatid olid kuumematel päevadel eriti mõnusad.