Kalymnos on üks pisike saar Kreeka saarestikus, üsna Türgi külje all. Aga see ei ole tavaline rannapuhkajatele suunatud paradiisisaar. Kalymnos on ronijate paradiis.
Saarel on mitu tuhat polditud sportrada igal tasemel ronijale. 2024. aasta oktoobris panime kokku pundi Eesti ronijaid ja läksime seda eksootikat omal nahal kogema.
Eestisse olid just jõudnud esimesed kõledad sügisilmad, kui pakkisime lühikesed püksid, plätud ja päikesekreemi kotti ning istusime varastel hommikutundidel Tallinnas lennuki peale. Lühike sõit Ateenasse, sealt Kosi saarele ning juba tuligi jope kotti visata!
Kosi lennujaama eest saime sekunditega omale kaks suurt taksot, mis viisid meid sadamasse. Oh üllatust - just oli väljumas praam Kalymnosele. Jõudsime neljateistkümnekesi veel õnneks peale hüpata.
Mida lähemale jõudis horisondil paistev Kalymnos, seda suuremaks kasvas kõigi elevus. Kalymnose sadamast saime kätte 4 pisikest rendiautot - sellised seljakoti mõõdus. Väga hea, sest tänavad on Kalymnosel kitsad ja käänulised. Tegelikult on saarel kaljuronijate seas rendiautodest hoopis populaarsemad rollerid, millega mõnusalt ühest cragist [piirkond, kus on ronitavad kaljurajad] teise vurada.
Masouri - meie koduküla
Meie majutus asus Masouri külas - saare põhilises ronijate keskuses. Sadamalinn Pothia on küll suurem, aga see on rohkem kohalike pärusmaa. Masouri koosneb suuresti ühest tänavast, mis on tihedalt täis pikitud külaliskorteritest ja restoranidest. Paar pisikest toidupoodi ka. Ja muidugi ronimisvarustuse poed, kus eestlastel ikka mitmeks õhtuks avastamisrõõmu jagus.
Meie majutus koosnes neljast armsast Vahemere stiilis korterist, kus igas toas oli 2-5 inimest. Lihtsad kiviseintega toad, mis hoidsid täpselt parajas koguses jahedat. Ei midagi luksuslikku, aga seda me ju Kalymnosele otsima ei läinudki. Voodi oli olemas, tuba oli puhas ja töökorras - rohkem ei olegi vaja!
Masourist kuni 20 minuti autosõidu kaugusel asub enamik saare populaarsemaid crage. Tähendab, nende parklad. Parklast tuleb ka veel ronimissektorile läheneda ehk läbida approach. Kalymnosel olid üsna lühikesed approachid, maksimaalselt 15 minutit jalutada. Täpselt paras, et esimene soe sisse saada.
kuidas õues ronida 101
Ronimisreisidel on alati selline lõõgastav rutiin. Tegevuskava on üsna lihtne ja iga päev sarnane: äratus, hommikusöök, ronimine, lõuna, ronimine, õhtusöök, õhtune plaanipidamine järgmiseks päevaks, magama. Puuduvad igapäevamured, ootamatud koosolekud, sügavad eksistentsiaalsed probleemid. Sa lihtsalt... oled. Ja ronid.
Hommik algas üldiselt kl 8 paiku. Igaüks toimetas omas tempos - Triinu ärkas ka varem, et hommikujooksu teha, Maria asjatas arvutis tööasju, Kaarel magas viimase võimaliku hetkeni. Hommikusöögimured lahendati kohalikus restoranis või eelmisel õhtul poest ostetud snäkkide abil. Kella 10 paiku olid kõik toimetustega valmis, et komplekteerida autod ja asuda teele.
Iga grupiliige sai enda kanda mingi osa grupivarustusest - köie, ekspressid, topo-raamat. Team effort! Sõit mööda saart oli imeline... Käänuline tee lookles mööda mäekülge, ühelt pool avanemas vaade kutsuvale Aadria merele ja naabersaarele Telendosele.
Hiie ja Sandra topo-raamatut uurimas
Logistika enne ronima asumist võtab alati pisut aega. Vaja on üles leida approach-raja algus, õiged sektorid, õiged rajad. Õnneks Kalymnosel on radade nimed osaliselt kaljule kirjutatud ning kuna palju oli ka teisi ronijaid, sai nendega infot vahetada. Asendamatuks abiliseks oli ka topo-raamat, kus on kirjas kõik vajalik info radade asukoha, raskuse ja iseärasuste kohta. Näiteks on raamatus välja toodud, mis ajal ja mahus on sektor päikesele avatud - väga vajalik info planeerimaks, kus ronida hommikul, kus pärastlõunal.
Rajad leitud, ronimispaarid moodustatud, varustus sõbralikult ära jagatud - egas nüüd muud kui köide ja minekut! Enne veel kindlasti kiiver pähe ja umbkaudne aruvutus, mitu ekspressi köie üles viimiseks vaja oleks. Õues need ju juba seinas ei ripu...
Sea Breeze - meie esimese päeva sektor
Esimeseks päevaks valisime cragi, kus oli rohkem lihtsamaid ja positiivse kaldega radu. Sisse elamiseks. Osad meie seltskonnast, näiteks Sten, Anett ja Maria olid esimest korda õues ronimas - nemad said esmalt koolituse, mida õues ronides silmas pidada, mida tähendab jaamas ümber sidumine, kuidas rada lugeda jms. Õues ei ole ju värvilisi nukke, tuleb jooksvalt kombata ja otsida. Esimene kord päris kaljut mööda ronimine võis tekitada kerget ärevust, aga olukorraga harjuti kiirelt ja juba esimesel päeval projektiti täitsa mehiseid radu. Kui hammustad läbi, et õues hoiavad ka sentimeetrised kivitükid hästi, on oluliselt kindlam minna!
Tavaliselt planeerisimegi oma päevi nii, et hommikupoole ronisime sektorites, mis on pärastlõunal päikesele avatud, ja pealelõunal sektorites, mis on varjus. Lauspäikese käes kipub kivi väga kuumaks minema ja nii ei ole hea ronida. Samuti on ebamugavalt palav ning päikesepõletuse oht ka suurem.
Lõuna lahendasime vahel lihtsalt cragis - vaatad sõpru ronimas ja krõbistad samal ajal kotist snäkke. Lõbusam kui õhtune telekavaatamine, eriti kui keegi paar kildu sekka viskab! Aga vahel hellitasime end ja külastasime kohalikke restorane.
Üks rada, mis reisist kahtlemata kõigile meelde jääb, on üks rada Arginonta Valley sektoris, mis algab koopast ja poolel teel jõuad koopast välja kalju välisküljele. Raskusastmelt 6B, aga tegelikult mõnusate nukkidega ja igati jõukohane enamusele seltskonnast. Vist peaaegu kõik proovisid sel rajal reisi jooksul kätt - kes ülalt-, kes altjulgestuses. Ülejäänud seltskond elas samal ajal kaasa.
See ongi ronimisreiside juures nii tore, et tekib tugev kogukonnatunne. Kõik on ühise eesmärgi pärast kohale tulnud ja aitavad üksteist edu suunas. Vahet pole, kas oled 18 või 48. Kas oled varasemalt ainult boulderdanud või oled juba mitmeid kordi õues ronimas käinud. Kas ronid 5B või 7A tasemel. Kui vaja köis üles viia, siis leidub alati seltskonnast keegi, kes sellega aidata saab. Kui on ekspresse või karabiine puudu, siis keegi ikka laenab. Lõunasnäkk jäi maha? Pole probleemi, võta minu pähkleid.
Õhtused toimetused - hõrgutav toit, uued plaanid
Mixed grill kahele - Kaarli ja Raineri lemmik!
Pärast pikka ronimispäeva õhtuhämaruses tagasi "koju" jõudnud, tegi igaüks oma õhtused hügieeniprotseduurid ning seejärel maandusime ühes mitmekümnest kohalikust restoranist. Menüü oli igal pool sarnane: rikkalikud mereanniroad ja grillitud liha, pastaroad ja Vahemere-pärased salatid. Kuigi meie korterites oli ka pisike köögipool, kasutasime seda minimaalselt. Restoranides olid lihtsalt nii mõistlike hindadega nii ahvatlevad toidud! Näiteks grillitud liha või kala koos salati ja kartuliga maksis keskeltläbi 15 eurot. Ja tegemist oli ikka mehise taldrikutäiega. Leidsime ruttu oma lemmiktoidukoha - see oli selline, kus jookide teine ring oli maja kulul ja kingituseks saime ka kohaliku magustoidu: pontšikud tuhksuhkru ja meega. Ütleme nii, et sel saarel nälga ei jää!
Multi-pitch ehk matk mööda telendose seinu
Kalymnosel on valdavalt ainult single-pitch ehk ühe köietäie pikkused rajad. Küll aga leidub ohtralt multi-pitch ehk mitme köietäie pikkuseid radu kõrvalsaarel Telendosel. Otsustasime poole seltskonnaga ka need üle vaadata. Selleks moodustasime ronimispaarid nii, et esimest korda rajale minejaga oli kaasas varasema multi-pitch kogemusega ronija. Nii on turvalisem. Otsisime raamatust sobiva raskusasmtega rajad ja nende alguspunktid.
Paadisõit Telendosele maksab ~2 eurot.
Järgmisel hommikul asusime juba varakult teele. Telendosele sõidutas meid üks vanem mees oma päevinäinud mootorpaadiga. See oligi tema põhitöö - iga poole tunni tagant sõidutada inimesi ühelt saarelt teisele, hommikust õhtuni. Väikese lisatasu eest viskas ta meid lausa raja algusesse ära. See oli lõbus seiklus. Alguses ütlesime talle kogemata vale koha - pidime sõitma saare lõunaküljele, aga sõitsime hoopis põhjaküljele. Mis seal ikka, sõitsime siis ringiga - saimegi rohkem paadisõitu nautida!
Kuigi ronijate sõidutamine multi-pitchi alguspunkti on igapäevane asi, puudus “sadamas” korralik kai, kus randuda. Selle asemel oli kalju äärde pandud paadi turvalisuse mõttes autorehvid, muud midagi. Põnev kogemus!
Hendrik ja Hiie läksid ronima rada nimega Wild Country (max raskusaste 6a+, 9 pitchi, kogupikkus 260m), Kelli ja Riho rada nimega Wings For Life (max raskusaste 6a, 11 pitchi, kogupikkusega 240m). Viimasele liitusid ka Kaarel, Janar ja Liis kolmese köiskonnana.
Wings For Life raja algust ei olnud raske leida ja üsna pea olimegi kaljul. Lihtsama raskusastmega rajad algavad üldiselt alati positiivse kaldega, meenutades rohkem kivil matkamist kui ronimist. Väga hea, saabki mõnusasti sisse elada. Kuskil poole peal läks huvitavamaks, võttes kohati isegi hetkeks jala värisema. Sest kogu ronimise ajal näed ju järsku, 100-meetrist laskumist. Adrenaliinilaks!
Multi-pitchi on üldiselt kõige efektiivsem läbida, kui korda-mööda lead-ronijat vahetada. Nii me ka tegime. Jaamapunktid olid enamuse ajast võrdlemisi mugavas kohas, sai jalad maha panna, puhata. Olgugi et rada kulges terves ulatuses lauspäikese käes, mõjus meretuul jahutavalt. Ainsa väljakutse esitas mingi kohalik taim, mis osadel ronijatel allergilise reaktsiooni tekitas - tatt voolas, nahal täpid. Õnneks ei midagi kriitilist, olukord taastus saarelt lahkudes. Järgmine kord allergiarohud kaasa!
Pärast paaritunnist ronimist jõudsime sõna otseses mõttes tippu - saare kõrgeima punkti lähistele. Õnneks kõiki neid köietäisi tagasi alla laskuma ei pidanud, sest tipust sai tagasi sadamasse matkata. Siiski oli see umbes 2-tunnine väsitav matk allamäge - paras pingutus. Aga seda paremini maitses õlu sadamaäärses baaris. Ja seda nauditavam oli tagasisõit päikeseloojangu saatel. Ah, milline preemia eduka päeva lõpuks!
tagasi koju minek
“Kelle käes on veel 2 minu ekspressi?” ehk varustuse tasajagamine reisi lõpus
Viimasel päeval taas sadama poole rändamine ei teinud just liiga paljusid meist rõõmsaks. Osad olid siiski tagasisõidupileti võtnud päev-kaks hilisema, mis oli igati mõistlik ja kõigi teiste poolt kadestatud otsus. Kuigi viimastel ronimispäevadel ei olnud ilm Kalymnosel justi liiga suvine (julgestasime jopedes), siis mõnus Vahemeru elu ja melu jäi siiski hinge. Ja nii palju radu ronimata, deep water solo proovimata… oeh, kindlasti tuleb tagasi tulla!
Autor: Kelli Kuslap
