Kalymnos - kuidas me sügiskülmade eest ronimisparadiisi põgenesime

Kalymnos on üks pisike saar Kreeka saarestikus, üsna Türgi külje all. Aga see ei ole tavaline rannapuhkajatele suunatud paradiisisaar. Kalymnos on ronijate paradiis.

Saarel on mitu tuhat polditud sportrada igal tasemel ronijale.  2024. aasta oktoobris panime kokku pundi Eesti ronijaid ja läksime seda eksootikat omal nahal kogema.

Eestisse olid just jõudnud esimesed kõledad sügisilmad, kui pakkisime lühikesed püksid, plätud ja päikesekreemi kotti ning istusime varastel hommikutundidel Tallinnas lennuki peale. Lühike sõit Ateenasse, sealt Kosi saarele ning juba tuligi jope kotti visata!

Kosi lennujaama eest saime sekunditega omale kaks suurt taksot, mis viisid meid sadamasse. Oh üllatust - just oli väljumas praam Kalymnosele. Jõudsime neljateistkümnekesi veel õnneks peale hüpata.

Mida lähemale jõudis horisondil paistev Kalymnos, seda suuremaks kasvas kõigi elevus. Kalymnose sadamast saime kätte 4 pisikest rendiautot - sellised seljakoti mõõdus. Väga hea, sest tänavad on Kalymnosel kitsad ja käänulised. Tegelikult on saarel kaljuronijate seas rendiautodest hoopis populaarsemad rollerid, millega mõnusalt ühest cragist [piirkond, kus on ronitavad kaljurajad] teise vurada.

Masouri - meie koduküla

Meie majutus asus Masouri külas - saare põhilises ronijate keskuses. Sadamalinn Pothia on küll suurem, aga see on rohkem kohalike pärusmaa. Masouri koosneb suuresti ühest tänavast, mis on tihedalt täis pikitud külaliskorteritest ja restoranidest. Paar pisikest toidupoodi ka. Ja muidugi ronimisvarustuse poed, kus eestlastel ikka mitmeks õhtuks avastamisrõõmu jagus.


Meie majutus koosnes neljast armsast Vahemere stiilis korterist, kus igas toas oli 2-5 inimest. Lihtsad kiviseintega toad, mis hoidsid täpselt parajas koguses jahedat. Ei midagi luksuslikku, aga seda me ju Kalymnosele otsima ei läinudki. Voodi oli olemas, tuba oli puhas ja töökorras - rohkem ei olegi vaja!


Masourist kuni 20 minuti autosõidu kaugusel asub enamik saare populaarsemaid crage. Tähendab, nende parklad. Parklast tuleb ka veel ronimissektorile läheneda ehk läbida approach. Kalymnosel olid üsna lühikesed approachid, maksimaalselt 15 minutit jalutada. Täpselt paras, et esimene soe sisse saada.

kuidas õues ronida 101

Ronimisreisidel on alati selline lõõgastav rutiin. Tegevuskava on üsna lihtne ja iga päev sarnane: äratus, hommikusöök, ronimine, lõuna, ronimine, õhtusöök, õhtune plaanipidamine järgmiseks päevaks, magama. Puuduvad igapäevamured, ootamatud koosolekud, sügavad eksistentsiaalsed probleemid. Sa lihtsalt... oled. Ja ronid.

Hommik algas üldiselt kl 8 paiku. Igaüks toimetas omas tempos - Triinu ärkas ka varem, et hommikujooksu teha, Maria asjatas arvutis tööasju, Kaarel magas viimase võimaliku hetkeni. Hommikusöögimured lahendati kohalikus restoranis või eelmisel õhtul poest ostetud snäkkide abil. Kella 10 paiku olid kõik toimetustega valmis, et komplekteerida autod ja asuda teele.

Iga grupiliige sai enda kanda mingi osa grupivarustusest - köie, ekspressid, topo-raamat. Team effort!  Sõit mööda saart oli imeline... Käänuline tee lookles mööda mäekülge, ühelt pool avanemas vaade kutsuvale Aadria merele ja naabersaarele Telendosele.

Hiie ja Sandra topo-raamatut uurimas

Logistika enne ronima asumist võtab alati pisut aega. Vaja on üles leida approach-raja algus, õiged sektorid, õiged rajad. Õnneks Kalymnosel on radade nimed osaliselt kaljule kirjutatud ning kuna palju oli ka teisi ronijaid, sai nendega infot vahetada. Asendamatuks abiliseks oli ka topo-raamat, kus on kirjas kõik vajalik info radade asukoha, raskuse ja iseärasuste kohta. Näiteks on raamatus välja toodud, mis ajal ja mahus on sektor päikesele avatud - väga vajalik info planeerimaks, kus ronida hommikul, kus pärastlõunal.



Rajad leitud, ronimispaarid moodustatud, varustus sõbralikult ära jagatud - egas nüüd muud kui köide ja minekut! Enne veel kindlasti kiiver pähe ja umbkaudne aruvutus, mitu ekspressi köie üles viimiseks vaja oleks. Õues need ju juba seinas ei ripu...

Sea Breeze - meie esimese päeva sektor

Esimeseks päevaks valisime cragi, kus oli rohkem lihtsamaid ja positiivse kaldega radu. Sisse elamiseks. Osad meie seltskonnast, näiteks Sten, Anett ja Maria olid esimest korda õues ronimas - nemad said esmalt koolituse, mida õues ronides silmas pidada, mida tähendab jaamas ümber sidumine, kuidas rada lugeda jms. Õues ei ole ju värvilisi nukke, tuleb jooksvalt kombata ja otsida. Esimene kord päris kaljut mööda ronimine võis tekitada kerget ärevust, aga olukorraga harjuti kiirelt ja juba esimesel päeval projektiti täitsa mehiseid radu. Kui hammustad läbi, et õues hoiavad ka sentimeetrised kivitükid hästi, on oluliselt kindlam minna!

Tavaliselt planeerisimegi oma päevi nii, et hommikupoole ronisime sektorites, mis on pärastlõunal päikesele avatud, ja pealelõunal sektorites, mis on varjus. Lauspäikese käes kipub kivi väga kuumaks minema ja nii ei ole hea ronida. Samuti on ebamugavalt palav ning päikesepõletuse oht ka suurem.

Lõuna lahendasime vahel lihtsalt cragis - vaatad sõpru ronimas ja krõbistad samal ajal kotist snäkke. Lõbusam kui õhtune telekavaatamine, eriti kui keegi paar kildu sekka viskab! Aga vahel hellitasime end ja külastasime kohalikke restorane.

Üks rada, mis reisist kahtlemata kõigile meelde jääb, on üks rada Arginonta Valley sektoris, mis algab koopast ja poolel teel jõuad koopast välja kalju välisküljele. Raskusastmelt 6B, aga tegelikult mõnusate nukkidega ja igati jõukohane enamusele seltskonnast. Vist peaaegu kõik proovisid sel rajal reisi jooksul kätt - kes ülalt-, kes altjulgestuses. Ülejäänud seltskond elas samal ajal kaasa.

See ongi ronimisreiside juures nii tore, et tekib tugev kogukonnatunne. Kõik on ühise eesmärgi pärast kohale tulnud ja aitavad üksteist edu suunas. Vahet pole, kas oled 18 või 48. Kas oled varasemalt ainult boulderdanud või oled juba mitmeid kordi õues ronimas käinud. Kas ronid 5B või 7A tasemel. Kui vaja köis üles viia, siis leidub alati seltskonnast keegi, kes sellega aidata saab. Kui on ekspresse või karabiine puudu, siis keegi ikka laenab. Lõunasnäkk jäi maha? Pole probleemi, võta minu pähkleid.

Õhtused toimetused - hõrgutav toit, uued plaanid

Mixed grill kahele - Kaarli ja Raineri lemmik!

Pärast pikka ronimispäeva õhtuhämaruses tagasi "koju" jõudnud, tegi igaüks oma õhtused hügieeniprotseduurid ning seejärel maandusime ühes mitmekümnest kohalikust restoranist. Menüü oli igal pool sarnane: rikkalikud mereanniroad ja grillitud liha, pastaroad ja Vahemere-pärased salatid. Kuigi meie korterites oli ka pisike köögipool, kasutasime seda minimaalselt. Restoranides olid lihtsalt nii mõistlike hindadega nii ahvatlevad toidud! Näiteks grillitud liha või kala koos salati ja kartuliga maksis keskeltläbi 15 eurot. Ja tegemist oli ikka mehise taldrikutäiega. Leidsime ruttu oma lemmiktoidukoha - see oli selline, kus jookide teine ring oli maja kulul ja kingituseks saime ka kohaliku magustoidu: pontšikud tuhksuhkru ja meega. Ütleme nii, et sel saarel nälga ei jää!

Multi-pitch ehk matk mööda telendose seinu

Kalymnosel on valdavalt ainult single-pitch ehk ühe köietäie pikkused rajad. Küll aga leidub ohtralt multi-pitch ehk mitme köietäie pikkuseid radu kõrvalsaarel Telendosel. Otsustasime poole seltskonnaga ka need üle vaadata. Selleks moodustasime ronimispaarid nii, et esimest korda rajale minejaga oli kaasas varasema multi-pitch kogemusega ronija. Nii on turvalisem. Otsisime raamatust sobiva raskusasmtega rajad ja nende alguspunktid.

Paadisõit Telendosele maksab ~2 eurot.

Järgmisel hommikul asusime juba varakult teele. Telendosele sõidutas meid üks vanem mees oma päevinäinud mootorpaadiga. See oligi tema põhitöö - iga poole tunni tagant sõidutada inimesi ühelt saarelt teisele, hommikust õhtuni. Väikese lisatasu eest viskas ta meid lausa raja algusesse ära. See oli lõbus seiklus. Alguses ütlesime talle kogemata vale koha - pidime sõitma saare lõunaküljele, aga sõitsime hoopis põhjaküljele. Mis seal ikka, sõitsime siis ringiga - saimegi rohkem paadisõitu nautida!

Kuigi ronijate sõidutamine multi-pitchi alguspunkti on igapäevane asi, puudus “sadamas” korralik kai, kus randuda. Selle asemel oli kalju äärde pandud paadi turvalisuse mõttes autorehvid, muud midagi. Põnev kogemus!

Hendrik ja Hiie läksid ronima rada nimega Wild Country (max raskusaste 6a+, 9 pitchi, kogupikkus 260m), Kelli ja Riho rada nimega Wings For Life (max raskusaste 6a, 11 pitchi, kogupikkusega 240m). Viimasele liitusid ka Kaarel, Janar ja Liis kolmese köiskonnana.

Wings For Life raja algust ei olnud raske leida ja üsna pea olimegi kaljul. Lihtsama raskusastmega rajad algavad üldiselt alati positiivse kaldega, meenutades rohkem kivil matkamist kui ronimist. Väga hea, saabki mõnusasti sisse elada. Kuskil poole peal läks huvitavamaks, võttes kohati isegi hetkeks jala värisema. Sest kogu ronimise ajal näed ju järsku, 100-meetrist laskumist. Adrenaliinilaks!

Multi-pitchi on üldiselt kõige efektiivsem läbida, kui korda-mööda lead-ronijat vahetada. Nii me ka tegime. Jaamapunktid olid enamuse ajast võrdlemisi mugavas kohas, sai jalad maha panna, puhata. Olgugi et rada kulges terves ulatuses lauspäikese käes, mõjus meretuul jahutavalt. Ainsa väljakutse esitas mingi kohalik taim, mis osadel ronijatel allergilise reaktsiooni tekitas - tatt voolas, nahal täpid. Õnneks ei midagi kriitilist, olukord taastus saarelt lahkudes. Järgmine kord allergiarohud kaasa!

Pärast paaritunnist ronimist jõudsime sõna otseses mõttes tippu - saare kõrgeima punkti lähistele. Õnneks kõiki neid köietäisi tagasi alla laskuma ei pidanud, sest tipust sai tagasi sadamasse matkata. Siiski oli see umbes 2-tunnine väsitav matk allamäge - paras pingutus. Aga seda paremini maitses õlu sadamaäärses baaris. Ja seda nauditavam oli tagasisõit päikeseloojangu saatel. Ah, milline preemia eduka päeva lõpuks!

tagasi koju minek

“Kelle käes on veel 2 minu ekspressi?” ehk varustuse tasajagamine reisi lõpus

Viimasel päeval taas sadama poole rändamine ei teinud just liiga paljusid meist rõõmsaks. Osad olid siiski tagasisõidupileti võtnud päev-kaks hilisema, mis oli igati mõistlik ja kõigi teiste poolt kadestatud otsus. Kuigi viimastel ronimispäevadel ei olnud ilm Kalymnosel justi liiga suvine (julgestasime jopedes), siis mõnus Vahemeru elu ja melu jäi siiski hinge. Ja nii palju radu ronimata, deep water solo proovimata… oeh, kindlasti tuleb tagasi tulla!



Autor: Kelli Kuslap

Omapäi Mont Blancil, ülikooliaegsed start-upid ja turuvaakum - kuidas sündis Elamus Pluss?

Elamus Plussil täitus sel aastal esimene juubel - saime 5-aastaseks! Aga ettevõtte asutajad Allan, Kristen ja Kaspar olid matka- ja mäepisikusse nakatunud juba ammu enne seda. Isegi enne, kui Allan habeme kasvatas…

Esitasime meestele 4 küsimust teada saamaks, kuidas Elamus Pluss sündis, milliseid põnevaid seiklusi mehed ette on võtnud ja kuidas üldse kogu see reisimine, matkamine ja mägironimine nende jaoks alguse sai. Ja etteruttavalt võib juba öelda, et nende elud on olnud ikka päris kirjud…

1. Kust algas teie endi huvi matkamise ja mägironimise vastu?

Allan: Nagu ilmselt paljudel, minu esimene samm mägede suunas oli mitmepäevased matkad. Siinkohal tänusõnad minu vanematele, kes istutasid juba noorena minusse reisimise, telkimise ja matkamise seemne. 14-aastasena iseseisvalt Inglismaale suvekooli minek tähistas "pesast välja lendamise" ehk omal käel reisimise-matkamise algust. Lisaks sellele on mind alati tõmmanud ekstreemspordid: rulasõit, erinevad võitluskunstid jms. Tundsin adrenaliini tõmmet. Seega oli ainult aja küsimus, kui leian tee ka ekstreemse matkamise ehk mägimatkamise juurde. 

Olin äsja tüdruksõbraga tagasi tulnud tagasi 10-päevaselt matkalt ümber Mont Blanci, kui Kristen helistas mulle, et "me läheme järgmisel suvel Mont Blanci tippu tegema, aga Kaspar murdis jalaluu ja meil on üks vaba koht". Pikka veenmist ma ei vajanud, kuna mõtted ümber mäe käimise asemel hoopis tippu minna olid juba peas ringlemas. 

Kristen: ma olin poolkogemata aasta-paar varem juba Mont Blancile minemas, aga tol korral aklimatimägedest kaugemale ei jõudnud. Tahtsime uuesti proovida, aga seekord iseseisvalt.

Allan: Hakkasime trenni tegema ja veel mäe jalamil õppisime selgeks "vahemehesõlme". Nii me võtsimegi kolmekesi, mina, Kristen ja Hannes Teiss, suuna Lääne-Euroopa kõrgeima tipu poole. Läbi sõna otseses mõttes surmasuu saime oma esimesed tipud tehtud. Aasta oli siis 2017. Olime noored ja entusiastlikult - tagantjärele, meil oli väga palju õnne.

Enne reisi küsisime soovitusi Kunnar Karult, kelle sõnumit annan nüüd ise edasi, kui keegi küsib nõu iseseisvalt Mont Blancile minekuks: "See ei ole hea mõte, tegu on tõsise mäega. Aga kui te olete juba otsustanud ja teid ümber veenda ei anna, siis ma võin teile soovitusi anda...".  Kõigest hoolimata oli emotsioon mäelt alla jõudes unustamatu; esimene mägi jääb alati meelde. Olles pea ees vette hüpanud, teadsime, et mägedes sellist ruletti kaua mängida ei saa. Tuleb end harima hakata.

Kristen: Olin alati poisikesena esimene, kes puu otsas oli. Ja kõige kõrgemal. Ja küllap oleme kõik noorena näinud filme, kuidas alpinistid ähkides lumistele tippudele ronivad. Sealt vist huvi tuligi. Noorena tundus unistus midagi sarnast teha kättesaamatu, keeruline ja kallis. Aga nagu öeldakse - kättevõtmise asi.

Kaspar: Minu matkamise pisik tuli vanematelt. Nad käisid nooruspõlves palju mägedes matkamas - nii Nõukogude Liidu piires kui ka hiljem Norras ja Alpides. Nad küll ei tegelenud mägironimisega, aga vahel viisid ka matkamarsruudid üle liustike. Suuremaks saades hakkasin vanematega ka mina kaasas käima. Mu esimene tõsisem mägimatk oli juba umbes 7-aastaselt.

7-aastane Kaspar vanematega Slovakka mägedes matkamas.

2. Miks otsustasite luua ettevõtte ja hakata inimesi reisidele viima?

Allan: Kristeniga proovisime start-upide näol ettevõtlust juba ülikooliaegadel. Mäletan eredat hetke, kui ühel korteripeol rääkisime Kristeniga elu-olust, tulevikuplaanidest ja visioonidest ning nägime üksteises põlevat ambitsiooni midagi ära teha. Eks nagu ikka, esimesed iduettevõtted lendu ei läinud, aga ettevõtluse pisiku saime mõlemad külge. Ühtlasi nägin, et meil on ühesugune äriline mõtteviis ja hea sünergia nii isikuomaduste kui ka oskuste poolest. 

Samaaegselt alustasime uue põneva hobiga - mägironimine. Hobist sai kiiresti kirg ja haarasime igast võimalusest enda tehnilisi teadmisi arendada. Ühel hetkel liitus meiega ka Kaspar - hakkasime kolmekesi mägesid ronima. Lähenesime mägironimisele pigem sportlikust kui spirituaalsest küljest. Järjest rohkem hakkas sõpradel ja tuttavatel tekkima huvi meie tegemiste vastu. Mäed jätavad väheseid külmaks. Kindlasti aitasid siinkohal ka värvilised lood rasketest hetkedest, ohtlikest olukordadest ja kõige selle kiuste tippu jõudmisest.

Üks hetk käiski Kristen välja mõtte, et võiksime ka teistele pakkuda neid võimsaid emotsioone. Eestlastele tähendavad mäed ju ka reisimist, eksootilisi piirkondi ja kultuuriruume ning ekstreemselt ilusaid kogemusi, mis ei ole kaugeltki kõigile kättesaadavad. Samaaegselt nägime, et Eesti mägironimise maastikul on põlvkondade vahetus ja n-ö vaakum. Turg on valmis millekski uueks.

Kaspar: Tol ajal ei olnud Eesti turul noorusliku energiaga tegijaid, kes mäereise korraldaks. Tehti “vanakooli” stiilis asju siseringile. Lahedad sihtkohad liikusid ka suuresti suletud ringis.

Kristen: Mõtlen, et seiklused ja mälestused on kõige väärtuslikum üldse. Aega me keegi kunagi tagasi ei saa ja raha õnnelikuks ei tee. Küll aga teevad seda head inimesed ja sees sooja tunde tekitavad mälestused. Elu on liiga lühike, et igavalt elada ja “lahedamat homset” oodata. Tuleb minna ja tuleb seigelda! 

Maailm on niivõrd suur ja lai, et isegi kui tahaks, siis kõiki lahedaid asju läbi teha ei jõuaks. Küll aga saame proovida tuua teiste inimesteni nii palju seikluseid kui võimalik! Tahan elada ise seiklusrikast elu ja aidata seda teha ka teistel. Sellepärast Elamus+ asutatud saigi.

Kristen Kazbekil (2019).

Allan: Just. Nii siis istusimegi laua taha maha - esialgu mina, Kristen ja Triin Sõro, hiljem ka Kaspar. Varasemate start-up kogemuste põhjalt panime paika esmase ettevõtte struktuuri ning pärast 2019. aasta edukat proovireisi Kazbekile sündiski ametlikult ettevõte Elamus Pluss. Ettevõtte edasisele arengule aitas palju kaasa osalejate ülivõrdes tagasiside. Tundsime, et oleme õigel teel.


3. Millistel koolitustel käisite enne gruppide juhtimist oma teadmisi täiendamas?

Allan: Kuna elasin mägironimisega algust tehes parasjagu Californias, siis minu esimesed koolitused olid seal. Otsisin üles erinevad mägironimise REI poolt korraldatud koolitused, mis toimusid kohe päris kaljudel. Õppisin nii köietööd kui ronimistehnikat. Eestisse tagasi jõudes jätkasin samuti koolitustel käimist, suuresti Marko Aasa ja Rees Juurmaa käe all. Ühtlasi liitusin ka Tartu alpinismitrenniga, mis toimus Tartu Ülikooli spordihoones ja oli Firni alpiklubi lipu all. Samal ajal käisin juba ka iseseisvalt mägedes ja hingasin sisse mägironimise infot veebiavarustest. Arenesin kiiresti ja varsti leidsin ennast nii grupijuhi kui treeneri rollist, et õpitut teistele edasi anda ja mägedes teed näidata.

Kristen: Kui aus olla, siis esimesi kordi käisime mägedes niimoodi, et sõna otsese mõttes mäe peal vaatasime Youtube’i videoid, et mis siis tegema peaks, kui kellegagi midagi juhtub. Köied jm vajalik oli meil kaasas, aga teadmised-oskused tegelikult õhkõrnad. Nii ei soovita ma kellelgi mägedesse minna. Üsna kiirelt taipasime, et palju lõbusam (ja turvalisem) on mägedes käia, kui ohuolukordade lahendusi tead ja nende lahendamisel ka kogemusi omad. Praktikat köietöös saime Astangul Marko Aasa erinevatel ronimiskoolitustel, Rees Juurmaa juhitud alpinismitrennis Tartu Ülikooli Spordiklubis ja iseseisvalt Eestis ning välismaal ronimas käies. 

Kaspar: Mulle meenub ka üks ammune alpilaager Alpides, mis oli eestlaste poolt korraldatud ja millel osalesin. See kestis nädal aega. Õppisime laagris alpinismi põhitõdesid, see oli selline esimene tutvumine. Kuigi sain laagrist tehnilise alpinismi kohta palju väärtuslikke baasteadmisi ja mägironimine puges mulle südamesse, tundsin, et mägedes saaks elu-olu paremini organiseerida ja asju efektiivsemalt teha kui laagris õpetati. Et mägedesse kuivatatud saiakuubikute kaasa tassimine ja maitsestamata makaronide keetmine pole mõistlik - mulle meeldiks kasutada paremaid ja tänapäevasemaid lahendusi.

4. Mõni huvitav seiklus, matk või kõrgem tipp, kus iseseisvalt enne Elamus Plussi loomist käisite?

Allan: Põnevaid lugusid on palju, aga ilmselt siiani top 1 seiklus on olnud kuuajane reis 2018. aastal Tansaaniasse. Seal oli kõike. Mina, Kristen, Kaspar ja Gert Tomingas jõudsime Kilimanjaro tippu ja hiljem liitusid meiega kaaslased. Kilimanjaro oli meie kõrgusrekord, aga ka kogu see melu mäe ümber oli eriline. Nelja inimese peale oli meil ca 20 kohalikku (giidid, kokad, porterid) - seal muudmoodi ei saa. Meie seiklus algas sellega, et otsisime alles Tansaaniasse kohale jõudes endale välja tuurioperaatori. See tähendas pimedates keldriruumides purjus kohalikega kauplemist, samas ka ärihoonetes kuldketiga ärimeestega diilide tegemist, ja seejuures proovides mitte lasta endal nahka üle kõrvade tõmmata. Ei soovita sellist varianti, kui mugavust ja turvalisust hindad.

Kuna olime noored ja tugevad, siis panid mäel giidid meile korralikult tempot. Saime tipu tehtud ja olime tipupäeval kõige kiirem grupp, vaatamata laes pulsile ja märkimisväärsele kõrgushaigusele. Pärast mäge käisime safaril, kus põgenesime laagris lõvide eest, ja lõõgastusime Zanzibari liivarandadel kookosest jooki rüübates. Pidasime maha unustamatud peod kohalikes klubides - no, ikka väga wild peod - ja kauplesime turul igapäevaselt kohalikega. Kogu see kultuurišokk, kuidas nii vaeselt elavad inimesed suudavad olla nii vabad ja rõõmsad, mitte rõhuda materiaalsetele väärtustele, vaid olla tänulikud selle eest, mis meil on. Paneb ühest küljest mõtlema ja samas ka läänemaailma mugavusi rohkem hindama. Seega saime täie raha eest mägesid, kultuuri, eksootikat, elufilosoofiat ja pidu. See reis on üks näide sellest, millist seiklust proovime edasi anda ka enda reisidel.

[sellest reisist on ka video ning Kaspar kirjutanud blogi]

Kristen: Enne Elamus+ asutamist on minu teravaimaks elamuseks Alpides liustikul äiksetormi jäämine. Umbes tund aega viibisime äiksepilves selliselt, et konstantselt sai pähe elektrit. Kui tõstsid kirka või käe peast kõrgemale, siis tundsid voolusurinat käes. See oli uskumatult võimas (ja ka ohtlik) loodus me ümber. Esialgu hakkasin köiekaaslastele kaebama, et kas nad kärsahaisu tunnevad. Kõik kehitasid õlgu ja mõtlesid, et olen hulluks läinud. Mingi hetk oli kärsahais nii tugev, et olin veenunud, et mul kiivri külge kinnitatud Gopro on põlema läinud. Hakkasin seda käega peast maha lööma, mille peale teiste kahtlus mu stabiilsuses veelgi tõusis 😀. Mõni hetk hiljem tundsid aga kõik teised ka elektrivoolu oma tutimüts-antenni kaudu, minu Gopro-antenn oli lihtsalt "esimene vastuvõtja" olnud.

Kaspar: Eredalt on meeles noorusaegadest kokkupandava süstaga süstamatkad vanematega ja esimene mitmepäevane matk Slovakkias. Ma olin siis 7-aastane. Matkasime jalgsi mitu päeva järjest ja ööbisime telgis.

Jah, soovist “midagi ära teha” ja tahtest sõpradele ägedaid reise korraldada on tõepoolest kasvanud midagi suurt ja ilusat. Lühikese ajaga on Elamus kasvanud juba päris suureks. Kolmest sõbrast on saanud sadade inimestega kogukond - see on midagi erilist.

Mida toob tulevik? Kindlasti ohtralt lõbusaid reise, alpinismitrenne ja kodumaised kestvusüritusi, see on kindel. Kristeni, Allani ja Kaspari pidev soov nii ise areneda kui ettevõtet arendada tagavad, et rong sõidab muudkui edasi. Ühe koha peal seismine pole lihtsalt nende teema. Palju energiat ja julget pealehakkamist edasistes tegemistes!

Autor: Kelli Kuslap

Põhja-Rootsi matk

Elamus Pluss võttis vedur Merlini juhtimisel eelmisel suvel ette korraliku seikluse. Sõitsime Tallinnast laevaga Helsingisse ning sealt 16 tundi bussiga Põhja-Rootsi, et matkata Kungsledeni matkarajal. Vahemärkusena mainin, et Kungsleden on tuntud enda maaliliste vaadete ja lumiste tippude poolest. Matkarada on üle 400 km pikk, kuid meie võtsime ette Abisko-Nikkaluokta lõigu, mille pikkuseks on umbes 120 km.

Nüüd aga asja juurde. Ilmselt ei ole palju neid, kes rõõmust lakke hüppavad, kui mainida, et sõidame 16 tundi esmalt bussiga ja alles seejärel saame endast matkalise välja lasta. Noh, tegelikult see nii hull ei olegi. Kui sulle meeldib allolevast loetelust vähemalt üks tegevus, ei ole põhjust muretsemiseks:

1.     kaardimäng,

2.     sokkide kudumine,

3.     lobisemine,

4.     magamine,

5.     söömine,

6.     muusika kuulamine,

7.     laulmine,

8.     erinevad sõnamängud.

Just nimelt need tegevused sisustasid meie pikka sõitu ning aeg tõesti lendas. Kõigi ülalmainitud tegevuste vahel leidsime imekombel isegi aega, et seltskonna kotisisud üle inventeerida ning ebavajalik bussi jätta. Oli ka neid, kelle koti me 5 kg võrra kergemaks muutsime. Thank me later!

Mida põhja poole aga jõudsime, seda vaiksemaks jäime, sest aknast välja vaadates tervitasid meid juba põhjapõdrad ning kauguses lumised mäetipud.

Abiskosse jõudes algas meie 6-päevane matk. Kogu seltskond oli ootusärev ja väike matkanärv oli ka sees, sest tegelikult ei teadnud meist keegi, mis meid täpselt rajal ees ootamas on – aga kui järele ei vaata, siis teada ei saagi. Seega asusime teele.

Matka esimestel päevadel kulges rada mööda jõeäärt ning tundus, et Kungsledeni Jumalad hoidsid meid, sest imekombel oli meie saatjaks soe päike. Rada on väga hästi märgistatud ning ära eksida ei ole tõesti võimalik. Ka kompassi võid koju jätta. Ainus, mis esmalt kimbatust tekitas, olid suured sääseparved. Olime selleks küll valmistunud, kuid tegelikult ei ootanud meist keegi päris sellist vastuvõttu. Nii palju sääski ei ole ma vist kunagi korraga ühes kohas näinud (st enda kätel). Õnneks olime kaasa võtnud korralikud sääsemürgid, mis said meie poolt hellitavalt nimeks Teet. Nii, et ka sääseprobleem sai lahendatud ning esmane ehmatus kadus. Kelle ma nüüd oma sääsejutuga ära hirmutasin, siis teise päeva õhtuks olime Abiskost juba piisavalt kaugel ning sääskedest priid.

Matka jätkudes tundus aga aina rohkem, et Kungsledeni Jumalad on meid maha jätmas. Pidime rinda pistma erinevate väljakutsetega, mis panid proovile nii meie füüsilise kui ka vaimse vastupidavuse. Läbisime paljajalu jääkülmasid jõgesid, võitlesime villidega ning jäime enda ajagraafikust maha ega jõudnud õigel päeval oma ainsasse ööbimiskohta, mille broneerinud olime. Kuna varasemad ööd olid telkides veedetud, oli soojast ja mugavast voodist ilmajäämine meie kõigi jaoks üsna kurb. Küll aga oli see õhtu kogu matka jooksul üks parimaid! Leidsime imeilusa koha telkimiseks, mängisime enda laagrikohas Saskut, puhkasime ja jutustasime telkide ees tundide viisi ning nautisime üheskoos seda ilusat õhtut.

 Järgmisel hommikul ärkasime üles selle peale, et vihma sadas. Kuna lootsime, et saame siiski varasemalt broneeritud majakeses ööbida, pakkisime end hommikul vara kokku ning jätkasime teekonda vihmas. Kungsledeni rajal puudub igasugune telefonilevi, seega ei olnud meil võimalik majutuskohaga ühendust saada. Mägimajakesse jõudes saime aga parima võimaliku uudise üldse – neil oli meie jaoks majakestes ruumi ning saime oma broneeringu päeva võrra edasi lükata! Tundub, et Kungsledeni Jumalad olid siiski endiselt meiega. Tõeline luksus oli pärast tervet päeva vihmas ligunemist saada kindla katuse alla, riided ära kuivatada, Saskut mängida ning pehmes voodis end välja puhata.

 Matka lõpuni oli jäänud veel 2 päeva, kui ilm otsustas Põhja-Rootsile omase pöörde võtta– vihma kallas kui oavarrest. Otsustasime, et ei lase sel oma tuju rikkuda. Pakkisime kotid ja kotisisu mägimajakeses võimalikult veekindlaks, panime vihmajoped selga ning asusime teele. Küll aga oli sadu nii tugev, et lõpuks ei olnud ka veekindlatest riietest kasu. Õhtuks jõudsime Kebnekaise mägimajakesse. Kuna olime kõik läbimärjad ning mõned väänasid magamiskotist vett välja, oli selge, et seda ööd me telkides ei veeda. Siinkohal tulid mängu head läbirääkimisoskused ning suutsime endale hea hinnaga ühe väikese maja Kebnekaise juures broneerida. Taaskord saime kõik asjad ilusti ära kuivatada ning siis juba matka viimast päeva alustada.

Vaatamata erinevatele väljakutsele, millega matkal tegelema pidime, ei kadunud kellelgi meist entusiasm ja motivatsioon. Kui mõni olukord tekitaski frustratsiooni, siis juba samal õhtul naersime kõik koos selle üle. Iga matka päev tõi uusi üllatusi ning olenemata erinevatest väljakutsetest, premeeris matkarada meid ägedate vaadete ja südantsoojendavate mälestustega ning õpetas meid hindama looduse ilu ja visaduse jõudu. Nägime ka suurt põhjapõtrade karja ning matkasime polaarpäevas. Jah, mitte kordagi ei läinud pimedaks ning kell 2 öösel oli sama valge kui kell 12 päeval!

Elamusvedur Merlin on kogu seltskonnale meeletult tänulik nende ägedate mälestuste eest, mis me üheskoos Rootsi matkal lõime. Loodan, et teeme seda varsti jälle!